+ 372 5551 0707

Tere tulemast! Logi sisse või Registreeru kasutajaks

Depressioon kehakeemia peeglis

01.01.2013
Depressioon kehakeemia peeglis

Riina Raudsik ilmutas oma arstipraktikale toetudes tänavu raamatu “Eelmäng haigustele”.

“Inimest juhivad emotsioonid ja iga pinge muudab meid haigustele vastuvõtlikumaks,” väidab Riina Raudsik. “Meie tervise alustalaks on keha energeetika – parim, mis inimene saab enda heaks teha, on vältida energeetilist kriisi.”

Kohaliku Enesetäiendajate seltsi kutsel pidas Pärnu keskraamatukogus loengu doktor Riina Raudsik teemal

“Depressioon ja antidepressantide, rahustite, uinutite mõju”.

Mis ajast depressiooni teema teile lähemat huvi hakkas pakkuma?

Esialgu ikka isiklikel põhjustel. Olles arst ja tehes pikad ööd ja päevad väga-väga rasket tööd, ei mõistnud ma enam, mis toimub minu kehas ja hinges. Aastad möödusid ja pidin tervisehäirete tõttu töökohta vahetama, sest ma ei suutnud öövalveid enam teha ja üldse mitte midagi. Kõik käis üle jõu. Siis läksingi Jürisse esmatasandi arstiks, kus öövalveid teha polnud vaja.

Tollal polnud antidepressantidest veel palju teada, aga ma sain oma tervise aasta jooksul korda tänu koormuse ja elustiili muutumisele.

Kas 90ndatel antidepressante ei tuntud ega kasutatud?

Selliseid antidepressante kui tänapäeval Eestis veel laialt kasutusel polnud, kuigi need olid olemas. Hingehaigusi ei olnud tavaks diagnoosida. Psühhosomaatilistest haigustest ei räägitud.

Töötasin toona kardioloogina. Kui inimene sattus haiglasse, oli väsinud ja tema süda peksis, ei olnud muud võimalust kui panna diagnoosiks südamelihase põletik.

Tegelikult peegeldasid need hädad psüühika osa meie kehaliste haiguste tekkel, ent seda ei olnud eriti soovitav diagnoosida. Seetõttu on aastatel 1970–1990 diagnoositud väga palju südamelihase põletikku. Ometi olid hädade põhjused psühhosomaatilised, emotsionaalsete pingete tagajärjel tekkinud kehakaebused.

Kas uinutite ja rahustite toimeained erinevad oluliselt antidepressantide toimeainetest?

Need on sootuks erineva toimega ravimigrupid. Uinuteid ja rahusteid kirjutati nõukogude ajal alates 50. aastatest. See oli psühhiaatrias tohutu edu, et inimest oli võimalik rahustada.

Uutel antidepressantidel ja rahustitel on diametraalselt vastupidine toime. Kui rahusti pidurdab meie kesknärvisüsteemi, mis tegelikult viib organismi veel halvemasse seisu, siis antidepressant ravib põhjust ja võtab ära ka paljud teised kehalised kaebused.

Meil kõigil on elus perioode, kui tekib vajadus antidepressantide järele. Aga tuleb meeles pidada, et antidepressant pole eluaegne rohi. See on ajutine lahendus, kuni suudame muuta oma elustiili, liikumisharjumusi või puhastame teraapiate abil oma alateadvuse piinavatest emotsioonidest.

Depressioon pole naljaasi, selle kätte võib inimene isegi surra. Tekivad paanikahäired, südamerütmihäired ja muud hädad. Kindel on see, et kõikide haigusteni viivad meid kehaenergeetika muutused. Me ei saa alati iseendaga hakkama, samuti ei pruugi leida abi mittemedikamentoossetest ravimitest. Patsiendi seisundit oskab kõrvalt kõige paremini hinnata arst, kes määrab, millal on õige inimest aidata.

Inimesed arvavad, et antidepressandid on kahjulikud ja tekitavad sõltuvust.

Igal ravimil on mingi kõrvaltoime, mis ei ole hea. Aga arstina töötades tahan öelda, et antidepressandid on ravimitest ühed edumeelsemad. Kui inimene ei saa oma kehakeemiat ise korda või ei saa endale lubada ennetavat teraapiat, kui ta ei suuda enam ja tunneb, et on augus, on see ainus võimalus aidata. See pole üleöö paranemine, aga toimiv. Samas ei saa lõputult antidepressandile lootma jääda, sest toime kaob ja libiseme uuesti auku.

Kas antidepressant on nagu ajapikendus, mille tarvitamise ajal peaksime proovima oma põhiprobleemi lahendada?

Kõige raskemad ongi need alateadvuse probleemid, mis aastatega kuhjuvad ja hakkavad meid üha rohkem piinama ning meie ainevahetust mõjutama. Depressioon ei ole minu silmis üksnes ärevus või närvilisus, see on kogu vaimu ja keha vaevav probleem.

Tihti vajavad antidepressante inimesed, kes ei saa oma kehakeemiat korda. Kui on kümme kaebust, mille vastu võetakse kümmet rohtu, siis võib juhtuda, et antidepressandi kuuri järel kaovad kõik need kümme kaebust. Langeb kolesterool, paraneb ainevahetus, vererõhk muutub madalamaks – inimene ei haigestu rasketesse haigustesse. See on see iva.

Pole mõtet raiuda arstile vastu, et antidepressant tekitab sõltuvust ja mina seda ei võta, samal ajal ravida teisi sümptomeid või haigusi. Antidepressant on põhjuse ravim, ülejäänud ravivad tagajärge.

Meditsiin on keskendunud pigem ravimitele ja kehakeemiast palju ei räägita.

Õppisin kehakultuuri teaduskonnas süvendatult biokeemiat sportlaste peal. Hiljem hakkasin mõtlema, et see kehtib ju kõikide inimeste puhul. Kümme aastat panin oma peas seda mosaiiki kokku, kuni leidsin mõttekaaslased.

Meditsiinis on kehaenergia alased teadmised teaduslikult välja töötatud, aga seda pole inimeste hüvanguks kasutatud. Räägitakse järjest uutest ravimitest, aga unustatakse biokeemiliste toimemehhanismide põhimõtted inimkehas. Kui arst ütleb, et toitumine ei mõjuta tervist, siis ei saa ma aru, kuidas on selline hariduse puudujääk võimalik.

Mis toimub inimese organismis, kui eluisu on otsas?

Tihti ei märkagi inimene oma tasast psüühilist allakäiku, kui alateadlikuks probleemiks on võlg, laen, perekondlikud suhted, lein, kohtuasjad, tööalane pinge ja lahendamata probleemid töö juures. Mida rohkem valetame, elame ebaausalt, jätame oma kohustused täitmata, tunneme vastumeelsust, viha ja hirmu, seda rohkem häirub meie kehakeemia.

Kehakeemia on söögist ja joogist toodetav energia. Me ei saa energiat piisavalt kätte või ei võimalda kehal energiat saada, sest liigume vähe, joome vähe vedelikku, toitume halvasti. Või elame pidevates pingetes, mille hulka kuuluvad ka kliima, elektromagnetiline kiirgus jne.

Inimene elab pidevas stressiolukorras. Tusameel võib süveneda paari aastaga ja kõik hakkab allamäge minema. Inimene ise ei teadvusta seda, keegi teine peab seda kõrvalt nägema. Väga harva tullakse arsti juurde ja öeldakse, et teate, ma karjun kõigi inimeste peale, minuga on midagi lahti.

Kas teie perearstina Jüri tervisekeskuses pakute inimesele mingeid muid võimalusi, enne kui kirjutate välja antidepressandi?

Mina kasutan oma töö juures vibroakustilist teraapiat. See on aktiivne lõõgastus. Võime ju ka kodus pikali lamada, aga mõte ikkagi ketrab edasi. Vibroakustiline teraapia on aktiivne lamamine.

Ööpäevas pidi süda pumpama 18 tonni verd. Muretsemine ja ärevus tähendab talle aga orjatööd, millel pole lõppu isegi öösel.

Süda nagu teisedki organid ja koed on emotsionaalse aju kontrolli all. Seda juhib närvisüsteem automaatselt. Kui ehmatate või olete murelik, taob süda rohkem, et viia kudedesse rohkem verd. Kui magate halvasti, peab süda rohkem töötama. Inimese sees on gaasipedaal, aga pidurit tuleb õppida panema füüsilise ja vaimse tasakaalu saavutamise abil.

Mida soovitate oma patsientidele?

Sellest võiks rääkida viis tundi. Minu töö on nagu teaduslik töö. Vaatan, jälgin ja kontrollin. Viimasel ajal on õnneks teadvustatud Eesti inimeste D-vitamiini vaeguse probleem. Aga juba ühe vitamiini puudumine võib tekitada kogu kehakeemia muutumise. Kui me ei söö piisavalt toortoitu, ei saa me terved olla. Organism kannatab 35–40 eluaastani ära kõik sigadused, sest ta on nii mobiilne, aga siis ta enam ei jõua.

Mulle öeldakse vahel, et ma pole teadust teinud. Ütlen, et oleksin inimeste ravimise asemel kümme dissertatsiooni võinud kokku panna. Aga meie inimene ei taha veel vastu võtta seda, et ta peab enda heaks ise midagi tegema. Arvatakse, et arst teeb inimese terveks. Arst ei tee ühtki inimest terveks. See on inimese kätes.

Millised on veel patsientide eelarvamused, mis on visad kaduma?

Mõelda, et ma ei hakka antidepressante võtma, parem olen rahustite peal. See on absoluutselt vale mõtlemine. Sellest on pikemalt juttu minu raamatus “Eelmäng haigustele”.

Ärge arvake, et kõik patsiendid on sellega rahul, kui palume neil endaga tööd teha. Pool patsientidest, kes on ennast käsile võtnud, on saanud nii terveks, et ei pea enam ravimeidki võtma. Isegi insuliini tarvitamisest on vabanetud ja kõrgvererõhktõvest. Ei ole nii, et mingit rohtu tuleb tarvitada elu lõpuni.

Sageli armastatakse osa haiguste puhul toonitada, et see kestab teil elu lõpuni. Meil ei pöörata tähelepanu haiguste eelmängule. Ajale, kui haigus pole välja kujunenud. Inimesel võib ju olla kümme kaebust, aga tal ei leita ühtki haigust, sest seda ei ole veel olemas. Kaebused on märk, et midagi on viltu.

Reklaamid sisendavad meile aina, et heaoluühiskonnas elavate inimeste vaenlasteks on bakterid, mis meid pidevalt ründavad.

Toon näite. Praegu on hästi levinud pikad ja kuivad köhad nii lastel kui täiskasvanutel. Nimetame neid viirushaigusteks. Jah, viirused, bakterid, seened – need kõik elavad meie sees, neid on miljonites. Me ei ole steriilsed.

Kui jääme haigeks, ei pruugi me olla kohtunud mingi viirusega, vaid meie ise oleme tasakaalust väljas, kehakeemia on muutunud ja energia otsas. Loodus annab hingamisteedele haiguse vastu kaitse: limaskestad muutuvad valulikuks, tursuvad. See ei vaja ravi, see on organismi kaitse, mis ütleb: jää koju, puhka ja saa terveks.

Viirused on meie kehas ja meie ümber pidevalt, aga need ei põhjusta tugeva tervisega inimesel alati haigust.

Hakkame ravimitega keha omakaitset maha suruma, millega tuleks tugev organism ise 7–10 päevaga toime. Kui organism on nõrk ega jõua end ise tervendada, tuleb kasutada antibiootikume. Halva kehakeemiaga keskkonnas hakkavad organismis elavad bakterid moodustama kolooniaid.

Eestlased kalduvad olema raskemeelsed ja mustade mõtete heietajad.

Kaldume olema pessimistlikud ja pahatahtlikud. Arstid on meedias nii maha tehtud. Arst ei saa kuulda esimesel või teisel päeval kopsupõletikku, see on ainult üks hetk, kui seda saab kuulda. Inimene peab olema järjekindel ja minema arsti juurde jälle ja jälle, mitte tormama ühe arsti juurest teise juurde. Uuringud ei anna meile tervist, röntgen ja ultraheli pigem kahjustavad.

Kui naerame puukallistajate üle, on see väiklane. Kõik, mis annab heaolutunnet, kaasa arvatud juuksuri või kosmeetiku juures käimine, on heaoluteraapia. Kõik algab meie valvekeskusest, mida saab rahustada keha kaudu.

Kui peoga vitamiine süüa, kas sellest on abi kehakeemia tasakaalustamisel?

Toome näiteks luude hõrenemise. Luud on kõige aluselisemad koed. Luud ja hambad uuenevad iga seitsme aasta järel. Nina haistmissibul uueneb iga päev. Maksarakud kolme kuuga, nahk 28 päevaga. Kui oleme pidevalt paigast ära ja kusagilt valutab, suu või silm on kuiv, tähendab see, et oleme happelisemad. Organism võtab siis vajalikud aluselised soolad luudest. Et veres oleks kõik korras, on organism valmis kas või oma karkassi lõhkuma, et hoida meid elus.

Aluseline vesi on kõige lihtsam vahend oma keha happelis-põletikulise protsessi likvideerimiseks. Mis on põletik? Energeetiliselt aktiivsete vesinikioonide kontsentratsioon kudedes on suur ja kurnab kudesid. Peame põletama need energiarikkad ained õige liikumise, aluselise vee joomise, õige toitumise ja mõtlemise abil.

Luud hakkavad 50. eluaastaks hõrenema, aga nad ei valuta, seepärast me ei tea seda.

Kui oleme liighapplised, hakkame paksuks minema, sest rasvkude võtab endasse poolikult põlenud happelised ained, et elu säilitada. Rasvkude on nagu energiaressursi hoidla. Mida paksemad oleme, seda happelisemad, seda haigemad. Kõik, mis on hea ja magus ja suures koguses, muudab keha happelisemaks. Kõik, mis on maitselt hapu, on organismi seisukohalt aluseline.

On vaja tarbida rohkem toortoitu. Kuumutatud toidust ei saa me ühtegi vitamiini ega ensüümi.

Tundub, et vanasti olid inimesed tervemad.

Küsimus ei ole selles, kaua elad, vaid kuidas elad. Ma ei eita ravimeid, aga mida loomulikum elu, seda parem.

Toit ja vesi olid puhtamad, rabelesime ja liikusime rohkem. Praegu peame järjest rohkem mõtlema, kuidas ennast elus hoida. Minu jaoks on aluselise vee joomine odavaim moodus, kuidas happelisi kehakudesid taastada. Pakun, et palju tervisehädasid saaks ennetada, kui appi võtta sidrunivesi, Devini vesi, luusoolad – kaalium, magneesium, kaltsium, naatrium, vesinikkarbonaadid.

Silja Joon, reporter

silja.joon(at)ajaleht.ee

 

Artikkel: Pärnu Postimees